Arvestades asjaolu, et ma tegelikult kirjutan palju, olen ma igavestinvilets blogipidaja. Mul on tegelikult tihti mõtteid, mida kirja panna ja mida teistega jagada ja siis juhtub elu... Albert on päris nõudlik ja ma ei jõua tema kõrvalt jagada, kuidas teha mütsi või kuidas rahustada pauguajal koera.
Uus aasta ja uued lubadused. Ehk saab uuel aastal midagi tehtud ka :)
Head uut kõgile!
esmaspäev, 1. jaanuar 2018
neljapäev, 31. august 2017
Valikute tegemisest
Armsad kaasteelised,
Tänapäeva maailm pakub meile peaaegu piiramatut ligipääsu kõiksugu informatsioonile, pakub erakordset ampluaad valikuid kõigil elualadel, pakub võrratuid teadussaavutusi ja võimalusi teha oma valikud ise.
Tänu beebi kasvatamisele kuulun minagi kõiksugu beebigruppidesse, kus viimasel ajal (tegelikult sotsiaalmeedias üldse) on mulle silma jäänud täiesti intelligentsete kõrgharidusega inimeste soovitused lugeda mingeid absurditeemalisi artikleid või vaadata muinasjutufilme ja teha selle põhjal enda või oma laste elu määravaid otsuseid.
Kuidas siis kogu sellest inforägastikust saada sellist infot, mida võiks usaldada? Kas vaktsineerida oma koer ja lapsed? Kas süüa liha? Kui palju süüa liha? Kas teha trenni? Kas jooksmine hävitab põlved? Ja veel sadu ja sadu küsimusi, millest igale ühele leiab vastuseks nii "ei"-sid kui "jaa"-sid nii palju. Ja mida iganes me ei vali, tunneme endid halvasti, sest äkki oleks ikka pidanud teisiti valima.
Mida teha?
Mul on üks hüva soovitus, mis siin maanurgas ehk veel toimib - KASUTA OMA KAINET MÕISTUST!
Kuhu on kadunud oskus selgelt ja kainelt mõelda? Miks on meile nii lihtne koos kirjavigadega igasugust jama maha müüa, nõnda, et me kuulutame seda kui ainsat tõde?
Sattusin hommikul lugema "igati asjalikku" artiklit sellest, kuidas vaktsiinid pole ravimid ja need isegi ei toimi. Artikliga saab tutvuda siin.
Kas vaktsiinid on imikute tervisele päris ohutud, vajab tõepoolest läbimõtlemist ja tõestamist, aga kas need TOIMIVAD ja on seaduslikud - siin võiks igaüks kastada kainet mõistust. Arvutit ja guugeldamist pole õieti vajagi.
Kas 20 iseseisvusaasta jooksul on Eestist kadunud marutaud? Jah, on küll. On ka parvoviirus ja koerte katk äärmiselt harvaks jäänud. Nende haiguste vastu vaktsineerimine pole ka kohustuslik.
Kas lääneriikides levivad haigused, mille vastu vaktsineeritakse (lastehalvatus, leetrid, rõuged)? Ei, ei levi.
Järelikult - vaktsiinid toimivad. Kas ja kui ohutult? Kas kogu ühiskonna heaolu ületab isiklikku heaolu? Need küsimused on oluliselt keerulisemad.
Kas vaktsiinid on ravimid? Jah, on. Selleks tuleb lugeda ravimiseaduse esimest lõiku - mis on ravim?
Miks on inimestele nii lihtne valetada? Miks usuvad selliseid valesid, millele vastuse leidmine on nii lihtne ka targad ja haritud inimesed?
Tänapäeva maailm pakub meile peaaegu piiramatut ligipääsu kõiksugu informatsioonile, pakub erakordset ampluaad valikuid kõigil elualadel, pakub võrratuid teadussaavutusi ja võimalusi teha oma valikud ise.
Tänu beebi kasvatamisele kuulun minagi kõiksugu beebigruppidesse, kus viimasel ajal (tegelikult sotsiaalmeedias üldse) on mulle silma jäänud täiesti intelligentsete kõrgharidusega inimeste soovitused lugeda mingeid absurditeemalisi artikleid või vaadata muinasjutufilme ja teha selle põhjal enda või oma laste elu määravaid otsuseid.
Kuidas siis kogu sellest inforägastikust saada sellist infot, mida võiks usaldada? Kas vaktsineerida oma koer ja lapsed? Kas süüa liha? Kui palju süüa liha? Kas teha trenni? Kas jooksmine hävitab põlved? Ja veel sadu ja sadu küsimusi, millest igale ühele leiab vastuseks nii "ei"-sid kui "jaa"-sid nii palju. Ja mida iganes me ei vali, tunneme endid halvasti, sest äkki oleks ikka pidanud teisiti valima.
Mida teha?
Mul on üks hüva soovitus, mis siin maanurgas ehk veel toimib - KASUTA OMA KAINET MÕISTUST!
Kuhu on kadunud oskus selgelt ja kainelt mõelda? Miks on meile nii lihtne koos kirjavigadega igasugust jama maha müüa, nõnda, et me kuulutame seda kui ainsat tõde?
Sattusin hommikul lugema "igati asjalikku" artiklit sellest, kuidas vaktsiinid pole ravimid ja need isegi ei toimi. Artikliga saab tutvuda siin.
Kas vaktsiinid on imikute tervisele päris ohutud, vajab tõepoolest läbimõtlemist ja tõestamist, aga kas need TOIMIVAD ja on seaduslikud - siin võiks igaüks kastada kainet mõistust. Arvutit ja guugeldamist pole õieti vajagi.
Kas 20 iseseisvusaasta jooksul on Eestist kadunud marutaud? Jah, on küll. On ka parvoviirus ja koerte katk äärmiselt harvaks jäänud. Nende haiguste vastu vaktsineerimine pole ka kohustuslik.
Kas lääneriikides levivad haigused, mille vastu vaktsineeritakse (lastehalvatus, leetrid, rõuged)? Ei, ei levi.
Järelikult - vaktsiinid toimivad. Kas ja kui ohutult? Kas kogu ühiskonna heaolu ületab isiklikku heaolu? Need küsimused on oluliselt keerulisemad.
Kas vaktsiinid on ravimid? Jah, on. Selleks tuleb lugeda ravimiseaduse esimest lõiku - mis on ravim?
Miks on inimestele nii lihtne valetada? Miks usuvad selliseid valesid, millele vastuse leidmine on nii lihtne ka targad ja haritud inimesed?
reede, 25. august 2017
..ka mina, Brutus
Kuigi erinevaid blogisid sünnib viimastel aastatel iga päev, tunnen ma vahel vajadust ölda hinge pealt ära. Öelda, kui miski vajab ütlemist, või kui süda tahab kergemaks saada. Või hoopiski, pole minu asi öelda, aga ütlen ikka.
Sestap otsustasin teha oma blogi. Väikese ja vaikse, milles vahel annan nõu omast kogemusest, vahel eputan käsitöö ja muude tegemistega, vahel kurdan muresid.
Mul on üks mees, üks beebi ja loomad. Loomadega ongi mul kõige rohkem kogemusi. Vahel meeldib mulle rääkida loomadest ja loomapidamisest. Seda beebindust alles õpin ja peale 12-aastast kooselu pole ma ka suurem asi nõu andja, kuidas leida meest. Vahel võin rääkida, kuidas mitte kaotada meest...
Lisaks on mul üks kodu Tallinna südames ja üks töö (mis on küll seoses beebiga pausil), mida ma armastan.
Oma loomult olen ma "jamamagnet". Kui kirjeldet lood tunduvad uskumatud ja te ei mõista, kui palju võib ühe inimesega juhtuda, siis uskuge - võib!
Aastatega on kogunenud hulk huvitavaid lugusid ja neid saan ma ajapikku siia ka kirja panna. Loodan, et inimene, kes juhuse tahtel siia satub, leiab huvitavat lugemist.
Sestap otsustasin teha oma blogi. Väikese ja vaikse, milles vahel annan nõu omast kogemusest, vahel eputan käsitöö ja muude tegemistega, vahel kurdan muresid.
Mul on üks mees, üks beebi ja loomad. Loomadega ongi mul kõige rohkem kogemusi. Vahel meeldib mulle rääkida loomadest ja loomapidamisest. Seda beebindust alles õpin ja peale 12-aastast kooselu pole ma ka suurem asi nõu andja, kuidas leida meest. Vahel võin rääkida, kuidas mitte kaotada meest...
Lisaks on mul üks kodu Tallinna südames ja üks töö (mis on küll seoses beebiga pausil), mida ma armastan.
Oma loomult olen ma "jamamagnet". Kui kirjeldet lood tunduvad uskumatud ja te ei mõista, kui palju võib ühe inimesega juhtuda, siis uskuge - võib!
Aastatega on kogunenud hulk huvitavaid lugusid ja neid saan ma ajapikku siia ka kirja panna. Loodan, et inimene, kes juhuse tahtel siia satub, leiab huvitavat lugemist.
Tellimine:
Postitused (Atom)